Lühiülevaade globaalsest kliimapoliitikast
Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside potentsiaalsest mõjust planeedi atmosfäärile ja kliimale oli teada juba XIX sajandil, kuid vajadus kliimamuutuste alase rahvusvahelise koostöö järgi oli esimest korda poliitilisel tasandil teadvustatud alles XX sajandi teisel poolel.
Rida globaalse keskkonnajuhtimise põhimõtteid said esmakordselt kirja pandud 1972. aastal Stockholmis toimunud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) inimkeskkonna konverentsil. Stockholmis võtsid konverentsi osalejad vastu nt Stockholmi deklaratsiooni ning mitu resolutsiooni, sealhulgas ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) loomise kohta. Stockholmi deklaratsioon sätestas, et inimesele peavad olema põhiõigusena tagatud vabadus, võrdsus ja piisavad elutingimused keskkonnas, mille kvaliteet võimaldab inimväärset elu ja heaolu, ning tal on kohustus keskkonda praeguste ja tulevaste põlvede jaoks kaitsta ja parandada.
Kakskümmend aastat hiljem, 1992. aastal Brasiilias Rio de Janeiros toimunud "Maa tippkohtumisel" avati mitmete ajalooliste keskkonnapoliitiliste saavutuste hulgas allakirjutamiseks kaks õiguslikult siduvat dokumenti, millest üks oli ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC). UNFCCC on rahvusvaheline keskkonnalepe, mille lõppeesmärk on saavutada "kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerimine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära inimtekkelise ohtliku sekkumise kliimasüsteemi". Eesti parlament ratifitseeris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 27. juulil 1994. a. Tänaseks on UNFCCC't ratifitseerinud 198 osapoolt, seega võib öelda, et UNFCCC-l on peaaegu universaalne katuvus. UNFCCC sekretariaat (asub Saksamaal, Bonnis) vastutab UNFCCC rakendamise toetamise ja ÜRO kliimakonverentside (ingl. "Conference of Parties", ehk lühidalt COP) korraldamise eest. Esimene COP toimus 1995. aastal Saksamaal Berliinis ja sellest ajast alates on COP'e peetud iga aasta.
ÜRO kliimamuutuste vastase võitluse seni olulisim verstapost oli ilmselt Pariisi kliimakokkuleppe vastuvõtmine 2015. aasta detsembris COP21-l (Riigikogu ratifitseeris Pariisi kliimakokkulepe 4. novembril 2016).
Loe lisaks:
"Õiglase ülemineku" mõiste evolutsioon
Vastavalt Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2017. aasta aruandele tõid mõistet „õiglane üleminek” esmakordselt laialdasse tarbele Põhja-Ameerika ametiühingud 1990. aastatel ja sel ajal mõisteti seda programmina, mis oli suunatud keskkonnakaitsepoliitika tõttu töö kaotanud töötajate toetamisele. Järk-järgult nihkus mõiste kitsalt töötajate sotsiaalsete tagatiste pakkumiselt laiemaks raamistikuks, mille eesmärk on kavandada ja investeerida üleminekusse keskkonnasäästlikele ja sotsiaalselt jätkusuutlikele töökohtadele, sektoritele ja majandusele laiemalt, tehes seda nii, et keegi ei jääks maha. Selle arengu suurepärane näide on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1999. aasta aruanne pealkirjaga "Juhised õiglaseks üleminekuks keskkonnasäästlikule majandusele ja ühiskonnale kõigile", milles rõhutati sotsiaalse dialoogi, töötajate õiguste, töökohtade loomise ja sotsiaalkaitsemeetmed, et tagada õiglane üleminek. Sellisel kujul aitab õiglane üleminek toetada üleminekut jätkusuutlikule majandusele ning vältida sotsiaalseid šokke ja tagasilööke. Õiglane üleminek on kohaldatav paljudes majandussektorites ja tegevustes, mis seivad silmitsi struktuursete muutustega seoses vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele üleminekuga, ning see on eriti oluline fossiilkütuste ja energiatööstuse ning kõrge süsinikusisaldusega tööstusharude puhul, nagu nt terase, tsemendi ja kemikaalide tootmine.
Õiglase ülemineku teemat käsitleti esmakordselt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames Cancuni kokkulepete preambulis (2010. aasta COP16 tulemus), mis rõhutas „tööjõu õiglase ülemineku tähtsust, mis loob inimväärseid ja kvaliteetseid töökohti” vähese CO2-heitega majanduse ülesehitamise kontekstis. 2015. aastal kutsuti Pariisi kokkuleppe preambulis arvesse võtma "tööjõu õiglase ülemineku ning inimväärse töö ja kvaliteetsete töökohtade loomise nõudeid vastavalt riiklikult määratletud arenguprioriteetidele". Hiljem märgiti Sileesia deklaratsioonis (2018. aastal Poolas Katowices toimunud COP24 tulemus), et „tööjõu õiglane üleminek ning inimväärsete ja kvaliteetsete töökohtade loomine on üliolulised, et tagada tõhus ja kaasav üleminek madala kasvuhoonegaasi heitmetega ja kliimamuutustele vastupidava arengu edendamiseks ning avalikkuse toetuse suurendamiseks Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamisel". Samal COP-il lepiti kokku ka „Leevendusmeetmete rakendamise mõjude foorumi” ülesanded ja töökord ning loodi Katowice ekspertide komiteed leevendusmeetmete mõjude kohta (KCI). "Tööjõu õiglane üleminek ning inimväärsete ja kvaliteetsete töökohtade loomine" on üks KCI neljast peamisest töövaldkonnast.
Kaasamine ÜRO ametlikku päevakorda muudab töötajate õiglase ülemineku rahvusvahelise poliitilise tähtsusega teemaks.
Loe lisaks:
Värskeimad arengud
Siiani ei ole õiglane üleminek ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames realiseerunud konkreetseks instrumendiks. Mitmed riigid on võtnud kasutusele poliitika oma süsinikdioksiidimahukate tööstusharude ümberkorraldamiseks ja "rohelistesse töökohtadesse" investeerimiseks, kuid kontseptsiooni rakendused on endiselt ebaühtlased. Näiteks, teevad Ameerika Ühendriigid oma inflatsiooni vähendamise seadusega ettevõtetele kättesaadavaks tohutud vahendid energiajulgeolekusse ja kliimamuutuste leevendamisse investeerimiseks, kuid jätavad peaaegu täielikult tähelepanuta ülemineku jaoks vajaliku täiendkoolituste ja oskuste arendamise aspekti (mis on töötajate toetamiseks ülioluline).
Värskeim areng õiglase ülemineku arutelus toimus COP28-l (2023. aastal Dubais), kus lepiti kokku õiglase ülemineku tööprogrammi (JTWP) loomises. Programmi loomise otsus hõlmab muu hulgas ka EL-i lähenemist õiglasele üleminekule, ehk tööjõu ja töötajate õiguste tunnustamist ning preambuli viidet kliimaeesmärkidele, kuid sisaldab ka palju viiteid rahastusele ja rahvusvahelisele koostööle.
Uuri lähemalt:
- COP28 õiglase ülemineku tööprogrammi otsus (2023, inglise keeles)
Viimati uuendatud 23.03.2024
